Kuidas lisatoiduga alustada?

Mis vanusest?

Lisatoite võiks hakata imikule pakkuma umbes kuue kuu vanusest. Seda võib teha ka varem, kuid mitte enne 17. elunädalat (4 kuud). Liiga vara alustades suureneb risk lapse haigestumiseks infektsioon- ja allergilistesse haigustesse. Laps peaks hakkama sööma tahkeid toite hiljemalt 26 elunädala täitumisel, vastasel korral tekib teatud toitainete defitsiit, mille tõttu häirub immuunsüsteem. Allergilise eelsoodumusega lastele soovitatakse pakkuda nn traditsioonilisi lisatoite samas vanuses eakaaslastega. Liigne ootamine tahke toidu pakkumisel ei aita kaitsta last allergia vastu.

Nii rinnapiima kui ka piimasegu söövatele lastele tasub alustada tahke toidu pakkumisega samas vanuses. Kui lisatoite hakata pakkuma liialt hilja, võib toidust saadav energia ning toitainete hulk jääda väikeseks. Piimatoit annab lapsele esimesel eluaastal suurema osa toiduga saadavast energiast. Kui oodata lisatoidu pakkumisega kauem kui kuus kuud, võib lapsel lisaks toitainete puudusele tekkida vastumeelsus tahke toidu söömiseks.

Rinnalapsed hakkavad tahke toidu saamisel rinnapiima sööma vähem. Uuringutega on leitud, et rinnapiim mõjutab lapse maitse-eelistusi ning edaspidises elus on neil tervislikumad toiduvalikud. Kuna rinnalapsed on rinnapiima kaudu tutvunud ema poolt söödud erinevate toitude maitsetega, on neile lastele lisatoidu pakkumine tihti kergem.

 

Lisatoiduga alustamine

Lisatoit on lapse arengus väga oluline – ta õpib tundma uusi maitseid ja lõhnu ning uusi toidu konsistentse. Kui lapse kasvamine ja areng on olnud kiirem, tema kaaluiive on ilma nähtava haiguseta ebapiisav või vabal režiimil rinnast süües on laps söömise järel nähtavalt näljane, tuleb hakata talle pakkuma lisatoitu. Lisatoitu pakkudes tuleb jälgida last ja tema soove ning söögiaeg olgu rahulik ja kiirustamata. Kui laps mõnest toidust keeldub, tasub proovida teisi maitse- või toiduainete kombinatsioone, et leida lapsele sobilik. Ühel korral tagasi tõrjutud toitu tasub pakkuda korduvalt ning võib-olla on laps seda nõus sööma alles 10. korral. Kui laps kaotab tehtava suhtes kergesti huvi, tuleb hoiduda tähelepanu kõrvaletõmbavaist toimingutest söömise ajal. Vanemal soovitatakse lapsega rääkida nii, et kogu tähelepanu oleks pööratud söövale lapsele.

Lisatoiduga alustades võib laps lükata keelega toitu suust välja, sest tal napib oskusi, et nihutada toit keele otsalt keelepärale ning alla neelata. Ema peaks olema kannatlik ning pakkuma toitu korduvalt, regulaarselt ja iga päev. Uuest tahkest toidust saab laps uusi kogemusi. Mõni laps õpib kiiremini, teisel kulub rohkem aega, kuid õige pea peaksid kõik imikud olema rõõmsameelsed tahke toidu sööjad.

Lisatoitmise aeg paneb aluse lapse suhtumisele toitu ja söömisesse – laps omandab häid söömiskombeid ja maitse-eelistusi. Nii lapse arengu kui ka tema toitumise soodustamiseks tuleb talle pakkuda vanusele sobilikke toite, mille konsistents vastab eale. Ka toitmisviis peab olema eakohane. Sel ajal võiksid ka vanemad mõelda oma söömisharjumustele ja vajaduse korral neid ümber hinnata ja parandada.

 

Kuidas sööta?

Lapse toitmiseks peaks tal olema oma söömistool, et laps saaks söögilaua ääres jälgida ka teiste pereliikmete söömist ning oskusi koguda. Lapsel peaksid olema oma söögiriistad, kausike või taldrik ning lusikas. Söömishuvi kasvatamiseks võib lapsel olla veel teinegi lusikas, millega laps ise söömist proovida saab. Esialgu ei oska laps lusikat sihipäraselt kasutada, kuid ajapikku kujuneb oskus panna lusikat nii toidu sisse kui suhu. Toitmisel jääb olulisem roll siiski emale, kes peaks kontrollima, et söök lapsele ka suhu jõuab.

Lisatoitu paku lusikalt või tassist, kuid mitte kunagi lutipudelist. Lisatoidu pakkumisel tuleb alustada vedelama toiduga, mis koosneb vaid ühest komponendist. Lapse vanuse ja oskuste kasvuga saab suurendada toidu tükilisust, alates vedelast püreest kuni tükilise, kahvliga peenendatud toiduni, ning pakutavate toiduainete valikut. Kui lapse jaoks on toit alustamisel liialt tükiline, ei suuda laps seda hästi neelata ning tekkinud ebameeldiva tunde tõttu võib ta edaspidi söömisest keelduda. Aastane laps võiks süüa perelauas, kuid jälgida tuleb toidu piisavat energiasisaldust ning hoiduda tuleks vaid tihedatest toidutükkidest, mis võiksid eksikombel sattuda hingamisteedesse.

 

Millega alustada?

Esimese lisatoiduna võiks kasutada mahedama maitsega köögivilju nagu kartul, kõrvits, suvikõrvits või teha putru riisist, hirsist, tatrast või kaerast. Esimese lisatoiduna ei tasu lapsele pakkuda magusamaitselist puuviljapüreed, sest edaspidi ei pruugi laps enam köögivilju tahta.

Lisatoiduga alustades antakse üks teelusikatäis püreed. Kui see lapsele sobis ega põhjustanud ebasobivaid reaktsioone, tasuks järgmisel päeval pakkuda paar lusikatäit ja jätkata sarnaselt 4 - 5 teelusikatäieni. Kui esimese korra lusikatäis alla ei läinud, tasuks järgmisel korral pakkuda taas lusikatäit.

Kui umbes nädala jooksul on üks köögivili sobinud, võiks järgmise nädala jooksul pakkuda kahest ning edaspidi rohkematest köögiviljadest tehtud toitu.

Esimese lisatoiduna võib pakkuda ka vedelat putru ehk körti. Sellist putru on kergem keeta kas jahudest või peentest helvestest. Pudrusse ei tohiks jääda tükke ning vajadusel võib valmiskeedetud körti saumikseriga ka ühtlasemaks peenestada. Putru tasuks algul keeta veega ning nagu ka köögiviljapüree puhul, pakkuda väikestes kogustes. Kui laps on söönud piimasegu, võib tuttavama maitse saavutamiseks ka seda pudrule lisada. Siinkohal tasuks meeles pidada, et piimasegu ei ole mõeldud keetmiseks, mistõttu tuleks seda lisada toidu valmistamise lõpus. Kui laps on pudruainetega harjunud, võib imikule teha teisel elupoolaastal mitmeviljaputru ning lisada sellele lehmapiima ja energiasisalduse tõstmiseks ka rasvainet (toiduõli või võid).